NORRA REIS

kavandatav aeg 28.07-03.08

tegelik aeg 30.07-05.08

meeskond: Mare, Siki, T6nis, Helari 

Reis ei ole veel alanud. Aga seiklus küll. Planeeritav auto jääb mängust välja ja v6tame kaasa T6nise tädi vana läbiroosetanud p6hjaga Fordi, talv otsa kyll seisnud aga väike ülevaatus ja ajab asja ära. Ülevaatuselt kukkusime läbi 6 OV(väga ohtlikku viga) Reisi viimne päev oleks homme minna. Helari on igasugu broneeringuid selleks ajaks u 5 korda muutnud. Broneeringu nr on tal nüüdseks rohkem peas kui iseenda telefoni nr. ülevaatus pannakse kohe kinni. Vahetame veel ukse ees ja töömehe silme all numbritule pirni, tööriistaks küüneviil. Kiiresti klopsime kojamehe ette ja ostame rooliotsiku. Niisiis proovime uuesti aga kuna asjad on veel poolikud ja rooliotsik mäda, uus on paigaldamata ja ostetud vales suuruses. Egas midagi anname raha ja v6imaluse homsele hommikule.

30.juuli Kolmapäev

10:47 T6nn muretses uue rooliotsiku, mis tuli välja oli m6eldud paremale poolele aga meil vaja vasakule. Pole hullu midagi, tuttav mehaanikuonu paigaldab selle oma osavusega ka valesse auku kui vaja!

Ülevaatuse mehed ei märganud midagi ja kuulutasid m6ningase silmapigistamisega autu terveks. Aega kaks tundi aga selle autuga möödas6it ja kiirus surmav. Praam väljub 14.00. Sadamas peame olema kell 13.00. Jäime ellu ja J6udsime kohale 10 mintsa enne kella kahte. Mingil erilisel moel meid aktsepteeriti 45 min hilinemisega ja lasti pardale.

16:29 Oleme Soome kiirteel ja vanast heast kassetikast tuleb vali Eesti meremehe muusika. Asjade rohkuse t6ttu, eriti tagaistmel, on täheldada klaustrofoobiaohtu.

19:31 J6udsime kenasti varem kohale ja naudime ilma. T6nis l6petas telefonis naljakeste lugemise ning tagaistmel olijad nihelevad ebamääraselt...

Saime armsa ja tillukese kabiini (t6lkes kajut) Veedame siin öö ja siis plaan minna Preikestoleni poole... Jess l6puks ometi!

31.juuli Neljapäev

06:22 (Eestis =5.22) Lebotan Piibli saatel voodis ja kuulatan vaikset nohisemist, mis tuleb ilmselgelt ülemistelt narikorrustelt, mille asukad on kaks meessoost isikut.

10:59 Autotekil on lämmatavalt palav. Millegipärast auto ei lähe käima, arvame , et viga on elektrisysteemis, mida sai hiljuti krutitud. Lükkasime masina laevalt sadama pinnale. Helistasime ja möllasime, et kuidas edasi liikuda. ﾕnneks hakkame leidma midagi millega kruvida ja asja parandada. T6nn jalutab ümber auto ja näeb, et kumm tühi. Meheraasud siis vahetasid

kummi ära ja meie Marega vaatasime ja 6ppisime. Aga ka see varukumm on tühi. Keegi tuleb appi, et autu nööriotsas bensukasse viia ning kumm 6hku täis lasta. Asi tehtud ja m6eldud nööriotsas sai auto tuuridki sisse ja hakkas s6itma. Ebamäärase tunde ja naeruga s6idame ja oleme peaaegu sadamast väljas, siin on mingi mäe moodi kallak ja auto keeldub meiega koostööd tegemast...siis natuke lükkame ...ja jälle s6idab.

Oleme j6udnud Stocholmi kesklinna, hirmus, et jääme jälle seisma, teame remonditöökoja aadressi, kaardilugejaks on Helari Hellenurm, minule arusaamatul p6hjusel s6idame vastassuunas ja juubeldame „Eestlased“

Remondionu vahetas poolmuidu meie talvised 2 tagumist naelkummi päris uute vastu, tasakaalustas ja värkis. Kinkis veel tasuta apelsini, komme ja 6una. Viimane läks neljaks tükiks nelja erineva inimese k6htu. Natuke muserdanult istume töökoja ees ja saame teada, et auto bensiinitoru on katki ja sellepärast jääbki seisma siis kui masin kuumeneb. Viimased lubatud kopikad kummidele pandud ja bensutoru vahetus liiga kalliks tunnistatud,

otsustame m6ne seisma jäämisega leppida ja edasi s6ita. „Vähemalt ilm on ilus!“ ütleb Mare. Nii see on, Päike sirab.

Oleme kiirteede rägastikus ja s6itsime valesse kohta. Tagasis6it v6imaldatakse alles mitme km pärast. Läbisime 4 tunnelit ja kütus on hell teema.

Nii.... Kiirteel 20 min saime s6ita...Auto keeldub liikumast...ja surebki välja. Sööme. Auto ikka ei tee midagi, kostab külmetust meenutav hääl. Jalutame ringi ja vaatame, kas on piisavalt ruumi, et auto eriti ohtlikust kurvilist teed meenutavast kohast edasi lükata. Tee ääres märkan ühte h6besäravat 5 kr mynti mis libiseb taskusse, samm edasi märkab juba mitut paberraha. T6nis tuleb appi korjama. Raha kasvab nagu seeni. Mulle meeldib. Kokku saime pea 390 Rootsi krooni. Mitte küll kogu kummide raha aga kulub ehk ära! Leitud pangakaart, auto ja IKEA soodus kaardi andsime hiljem Statoili, et need omanikule tagastaks. Kiirteel arutuna ja väsinuna oli meie mure siiski autoga midagi ette v6tta. V6tsime n6uks tekitada p6nevust. Lükkame auto eriti n6rkade ohutuledega ja inimj6ul kiirteelt vaiksemale teele , mis tundub ära pööravat. Päike on lummavalt k6rvetav. M6istus on tyhjaks pigistatud apelsini sarnane ja tundub, et meie ees risti on suur maantee, kust ei julge eriti üle minna. Masendav.

Lähen T6nisega pärismaalastelt abi lunima. Läksime ekslikult paadipoodi ja siis j6udsime auto müügikohta. Yks lahke mehaanik veab meie auto nööriotsas oma töökoja juurde ja yritame leida koos lahendust. Tyytame meie mehaanikut ja yhte tädi, keset nende tööpäeva loomulikult, niiv6rd, et nende ylemus vaatab kurja pilguga. Meile hakkab kohale j6udma, et uut autot ei anta, bensupumpa pole, rentida neilt ei saa ja meie liikuda ka ei saa. Lahke mehaanikuonu v6tab n6uks meid viia kusagile bensukasse. Seal on rendiautud. Rendime auto, et oma romu p66sa alla viia. Sularaha aksepteeritakse ainult siis kui maksame 6000 kr peale, meil pole nii palju. Otsustame Mare pangakaardi pankrotti ajada. Kaardil pole 4 päeva jaoks piisavat summat. Laseme lepingu teha ümber 2 päeva peale, kindlustuse maksta leitud rahast, ja maksta hiljem juurde. Proovime uuesti aga Mare kaart pandi hoopis lukku. Niisiis , otsustab Helari ylejäänud kuu dieedi kasuks ja maksab ise. Laeme oma kompsud vanast uude autosse ja märkame, et vedamiskonksu pole. Kuid parsik ootab ära vedamist. T6stame asjad ära ja otsime konksu asjade alt. Ikka pole. Paneme asjad tagasi. Mehaanik tuleb ja ütleb naerdes, et konks ju varuratta juures, katte all ja läheb ära. Sinna me t6esti ei vaadanud. T6stame asjad uuesti ära. Aga konksu pole. Paneme asjad tagasi. Tuleb mehaanik tagasi ja imestab, et me midagi ei leidnud. Sisseharjunud liigutustega v6tame asjad 2ra ja näitame, et mida pole seda pole. Läheme auto rendimehe juurde. Temagi otsib konksu auto seest, väljast ja bensukast aga konksu ikka pole kusagil. Õhku jäigi rippuma küsimus „Kus on Konks ?“

Natuke aega hiljem hylgasime oma punase romu ja s6idame Stokcholmi kesklinna, et pisukese raha vastu anda ära väärtuslikku tehnikat. T6nn ja Helari on head müügimehed ja sööt neelatakse alla. Masin s6idab, raha on ka natuke, aga reisipäevi on vähe järele jäänud. V6tsime Estraveliga ühendust hotelli ja laevabroneeringu asjus. Ime on sündinud. Meil lubati jääda hotelli mitu päeva varem. Täna! Jess. Lisaks sellele justkui magustoiduks juba 8 korda muudetud laevabroneeringki sai edasi lükatud.

And happiness begins. 

Oleme m6nusa järve ääres ja grillime päikseloojangu uduseks. 

Muide, tänase päeva apsud pidid olema p6hjustatud, sellest, et Helari ei julgenud ,Mare ähvardusel, 6nnetoojat matkamütsi kaasa v6tta.

Hotelli j6udnud, t6deme , et k6igel, ka katkisel kummil on p6hjus ja et

Jumal on hea!

1.august Reede

u 1000 kr eest korralik hotell 4le inimesele ja palju hommikusööki on soodne elutingimus.

10.00-14.30 m6tleme ja s6idame besiini vähemaks,et aru saada mida teha ja käime läbi lammarist, oleme teinud aktiivset bensujupi otsingut ja helistanud Helari vaeseks.

Aga autu ikka ei s6ida ja parandamine ja jupp on siin 3kordse hinnaga.

Kurvalt s6idame mööda kohast, kus seisab meie armas punane s6ber ja suundume edasi, et pikendada meie uut silmar66mu Ford Focus 2001-tervisekindlustuse ja igasugu haleda köhata. Lubame endale südamevalu kustutamiseks jäätised ja siiski j6uda kauaoodatud sihtpunkti.

U 20.00 ületame Rootsi-Norra piiri. Kusagil peatumise ja söömise vahel, naeru ja pildistamise vahel saime s6numi Margiti kihlumise kohta.

On varajased hommikutunnid ja me valisime ööbimiseks kiirtee ääre. T6eline padukas Norra moodi. Telgime.

Laupäev 2.august

Telgid seest on kuivad ja sossud. Väljas selline märg... padukas.

Oleme s6itnud kaua-kaua ja kohtume kitsedega, kes galantselt poseerivad meie fotosessiooni jaoks. S6idame veel kaua ja otsime lund. Söödame lambaid saiaga ja pildistame mägesid- need eestlasele p6nevad.

Sisemuses kisub pinevaks sest läheneme Preikestolenile. S6idame praamiga yle „oja“ ja rallime veel natuke.

Aega läks kokku u 4 tundi. Preikestolen on järsk kalju, mille k6rgus on 601 m ja mille peal lähevad jalad n6rgaks. Selleni j6udmiseks kulub u 4 km mäkket6usu.

Oleme tagasi madalal...tunded on ülevoolavad ja jalad tuntavad. T6nis eksis tagasitulles 2 korda teelt k6rvale vales suunas, praegu autoroolis pole kraavi-6igemini kuristiku- poole kaldumist m2rgata.

S6idame Stavangerisse, et leida enda autule etanool kytust, keskkonnasäästlik, odavam ja haruldlasem tuus E85. Stavangeris seda polnud. Veel on natuke kytust, et otsida kus leiab... On pime. Lööb välku ja sajab padukat. s6idame kusagil k6hedas vabrikulinnakus, mis on sama nimega, kus lubati autole süüa anda. Hiljem S6itsime 6igesse samanimega kohta. . Vahepeal oleme rikkunud seadust – jätnud maksmata kohustuslikud teemaksud . Teesklesime, et omame autopassi ja s6itsime ülbelt t6kkepuuta alast läbi. aga meie kavalus sai otsa kui avastasime, et meie auto nr pildistatakse iga kord üles. Leidsime väidetavalt 6ige Statioli. Bensiini oli peatumishetkel 0 km jaoks. Tankisime kallist kytust nii natukene, et j6uaksime päris 6igesse Statoili. Auto sai etanooli ja s6itis.

Suundusime Algardi, Sikvelandi. Mul leidub sealkandis tuttavaid aga pimedas, ei tundnud isegi tuttavat mäge ära. Panime telgid jälle üles padukaga, kahe vaikse mägijärve vahele, m6nusa väikese tee äärde. Kaugelt kostab pealammaste kellukeste häält.

Pühapäev 3.august

Padukas. ärkame, sööme ja klopsime telgid kokku.

Praegu veel Norra kiirteel, millel on kalduvus j6uda Rootsi. S6idame 60 km /h sest m6nes kohas kiiremini ei lubata, sest Norras leitakse alati aega teeäärse looduse nautimiseks. Enne Drammenit jäime paar korda kiirteel ummikusse, sellisesse seletamatusse, mis sai äkitselt otsa. Bensinijaam on kaugemal kui meil kütust järel. Helari teeb säästus6itu. Säästsime ennast bensukani, kus pole meie kütust. S6idame mingil ähmasel viisil täiesti kytuseta, nii ytleb auto ja piiksub heledalt. Mare ja Siki on seiklustest väsinud. Marel on kuri ilme, sest ta teadis , et nii juhtub, kui me varem ei tangi. Poisid aga s6idavad kasv6i 6hust edasi. T6nis vaatab aknast tee pervele ehk leiab midagi. Silma on jäänud jäätisepulk, raudtorud, katkine kojamees, konid, plekkpurk ja wc paberi rull- see ka laiali läinud. Kaks keelumärki m6lemal pool teed näitavad, et Norrakad on heal majandusjärjel. Eestis selline käitumine oleks priiskamine. Tangime. Kaks tundi tagasi lakkas vihm kuid mingi kohalik teemärk näitas, et vihm tuleb uuesti külla.

Ööbime kusagil solgise kanali ääres. J6le pime on. Vihma ei saja. Oodata on Loch Nessi koletist.

Esmaspäev 4.august

S6idame r66msalt sadamasse. Laeme asjad sealsesse bussipeatusesse. Mare ja mina jääme maha. Poisid viivad rendiauto tagasi. Maksavad natuke, mis maksta on. Rendionu laseb paagi k6ige kallimat kütust täis ja küsib raha juurde. Samal ajal kahandasin Marega meie asjad poole v6rra vähemaks, et ikka ilusasti laevale tassida. Sisimas kartsime igat punast autot, mis mööda s6itis. Varsti vahtis meile otsa vana punane Fordinässakas. Meie 6udusunenägu sai teoks. Sellegipoolest saime viisakalt laevale. Kajut on suure aknaga, kus on näha, et lained peaaegu 5 m k6rgusele löövad. Öösel ärkasime tormi peale. Tekkis arvamus, et meie kruiirs juba mitmele suurest rauast prügilaevast üle s6itis. M6ned tunnid hiljem, mandril, peatati tormi t6ttu laevaliiklus.

Hommikul Trügisime autotekile, kus oli meeldivalt jahe, mis tähendas seda, et täna auto liigub. Viisime Mare koju. Tartu Tallinna mnt ei ole läinud veel üherealiseks. Aga meie auto teeb imelikke manöövreid. Kumm on tühjaks läinud ja lotendab velje küljes. Seekord siis esiratas. Meie jaoks ei olnud see eriline ime ja väikse paraja külma vihma taustal sai varukumm juba meisterlikult vahetatud. Kumm oli natuke vales suuruses ja meie auto rool värises naljakalt, ning tegi iseeneslikke liigutusi. S6itsime ohutuledega ja aeglaselt 60 km/h – seegi meie jaoks tuttav olukord. Mingi kindel aeg j6udsid k6ik seiklejad koju puhkama. Reis on läbi.

Selle aja jooksul olime sekeldustes ja seiklustes aga üks on kindel head asjad tulevad ka halbade asjadega. Halbade asjade p6hjusest ei saa alati aru aga m6nikord saab ja siis teame, et oleme t6eliselt 6nnistatud, et meil on Karjane, kes meie eest hoolt kannab.